Sriyal Himesh Jayasinghe

Sri Lanka

Singali keel

Minu nimi on Sriyal ja minu kodumaa on Sri Lanka. Sri Lanka peamine etniline grupp on singalid ja peaaegu kõik singalid järgivad budismi, mille üheks põhitõeks on reinkarnatsioon.

Buddha õpetus ütleb, et peale selle maailma on veel palju vaimseid tasandeid, millesse inimene võib pärast surma sündida. Kui oled oma praeguses ja varasemates eludes üldiselt häid tegusid teinud, sünnid tasandil, kus saad kogeda mugavust. Kui oled teinud pigem halba, sünnid tasandil, kus pead kannatama oma eksimuste tõttu.

Üheks selliseks ümbersünni tasandiks on deemoni tasand ja see lugu räägibki ühest deemonist nimega Mohini. Räägitakse, et eelmises elus oli Mohini inimene. Ta abikaasa jättis ta teise naise pärast maha ajal, mil ta oli rase. Mohini suri sünnitusel ja surmahetkel needis ta kõiki mehi selle eest, mida pidi läbi elama. Kuna ta suri vihas, reinkarneerus ta deemoniks.

Sri Lankal usutakse, et ülesannetes, mida me ise ei suuda täita, võime saada abi vaimudelt. Töö vaimudega ei ole igaühe jaoks: kui midagi valesti läheb, võib see lõppeda surmaga. Inimesi, kes oskavad vaimudega töötada, kutsutakse kapuwa või weda mahaththaya. Nende oskused on nagu käsitöö, mis antakse edasi põlvest põlve.

Kunagi noorena tutvusin sõbra pool aareteotsijatega. Nende peamine tegevus oli kaevata üles vanade kuningate aardeid ja müüa leitud antiikesemeid. Kuna kuningatel oli aarde matmisel kombeks tappa inimesi (et nende vaimud jääksid aardeid valvama), pidi väljakaevamistel alati olema keegi, kes oskas vaimudega toime tulla.

Selles kambas oli ka üks umbes 60-aastane mees, kes oskas kurjade vaimudega töötada. Tema peamine sissetulekuallikas oli küll aarete otsimine, ent kuna seda tööd ei saa teha iga päev, võttis ta vahepeal ette teisigi töid, kus vajati vaimude abi.

Mina olin tol ajal varastes 20ndates ja ei uskunud ei jumalatesse ega deemonitesse. Tahtsin näha, kuidas vaimudega töötatakse, osalt selleks, et tõestada, et see kõik on jama. Ja kuna ma ei kartnud, hakati mind erinevate tööde juurde appi kutsuma.

Kord tuli meie juurde noormees, kelle tüdruksõber oli ta maha jätnud. Poiss oli kurb ning palus, et me tüdruku tema juurde tagasi tooksime. Kuna lihtsamad võtted ei toiminud, otsustasime lõpuks, et proovime kasutada deemon Mohini abi.

Selleks pidime nädal aega retsiteerima mantraid (me kutsume neid gatha’deks). Iga päev pidime neid laulma kolm korda: päikesetõusul, keskpäeval ja päikeseloojangul. Laulmise ajal tuli hoida jalgu voolavas vees.

Iga seansi jaoks seadsime Mohinile valmis ohvrianni, milles pidi olema seitset tüüpi vilju, seitset tüüpi maismaaloomade liha, seitset tüüpi veeloomade liha. Lisaks roosivesi, beetlilehed, natuke alkoholi ja mõned muud joovastavad ained. Asetasime ohvriannid kolmejalgse puust aluse peale, mis oli tehtud kolmest pulgavihast.

Seejärel laulsime mantraid 21 korda, hoides jalgu voolavas vees. Laulu abil tahtsime siduda deemonit meie käes oleva nöörijupiga. Laulsime, siis viskasime ohvrianni voolavasse vette, seejärel riputasime nööri puu otsa. Järgmiseks seansiks valmistasime uued ohvriannid ja laulsime taas.

Pidime seda tegema seitse päeva ja pärast oli meil vaja vaid leida viis, kuidas panna tüdruk nöörist üle astuma. Kui see õnnestub pooleteise päeva jooksul, saab Mohini vaim ta enda võimusesse ja me saame anda deemonile käsu tuua tüdruk kuhu iganes soovime.

Esimesel päeval hoiatas weda mahaththaya mind, et meie ülesanne ei ole lihtne ja mida ma laulmise ajal ka ei näe, ei tohi ma hirmu tunda. Põhjalikumalt ta ei seletanud ja mina ei pööranud tema sõnadele suurt tähelepanu.

Kolmandal päeval nügis weda mahaththaya mind laulmise ajal järsku küünarnukiga ja näitas silmadega ohvriandide jaoks püstitatud puitaluse poole. Vaatasin sinnapoole ja nägin alusel istumas kaunist valgetes riietes naist! Tema nägu oli kahvatu ja ilmetu. Siis tonksas weda mahaththaya mind uuesti, et ma lõpetaks jõllitamise.

Pärast laulmise lõppu ootasime (erinevalt eelmistest seanssidest) veel mõnda aega enne, kui jalad veest välja võtsime. Viirastuslik naine oli selleks ajaks kadunud.

Olin tõeliselt ehmunud. Koduteel ütles weda mahaththaya, et see oli deemon Mohini, kes oli tulnud meie ohvriande vastu võtma. Ta hoiatas, et Mohini võib ka edaspidi laulmise ajal tulla. Nii oligi – järgmistel päevadel nägin sama naist puitalusel istumas.

Seitsmendal päeval võtsime nööri, otsisime üles tüdruku ja meelitasime ta nöörist üle astuma. Siis viisime nööri tagasi jõe äärde ja laulsime viimast korda, et anda Mohinile käsk tüdruk poisi juurde tuua. Järgmisel päeval helistas tüdruk poisile ja ütles, et tahab temaga kohtuda. Meie töö oli edukas!

See, et nägin Mohini vaimu oma silmaga, kuigi polnud sellesse algselt uskunud, pani mind tõsiselt mõtlema, et vähemalt Mohini vaimu kohta räägitavates lugudes võib oma tõde olla.