Sriyal Himesh Jayasinghe

Vaata kõiki lugusid Loe inglise keeles

Sriyal Himesh Jayasinghe

Sri Lanka


Singali keel

Minu nimi on Sriyal ja minu kodumaa on Sri Lanka. Sri Lanka peamine etniline grupp on singalid. Paljud singalid on väga ebausklikud ja kipuvad kergesti uskuma paranormaalseid nähtusi.

Religioon, mida peaaegu kõik singalid järgivad, on budism. Üks budismi põhitõdesid on reinkarnatsioon. Vastavalt Buddha õpetustele on peale selle maailma veel palju vaimseid tasandeid, millesse inimene võib pärast surma sündida.

Millisel vaimsel tasandil sa pärast surma sündid, sõltub sellest, kui palju head ja halba sa oma praeguses ja varasemates eludes oled teinud. Kui oled üldiselt teinud häid tegusid, siis sünnid sa tasandil, kus saad kogeda mugavust. Kui sa oled teinud halba, siis sünnid tasandil, kus pead kannatama oma eksimuste tõttu.

Üks selline tasand, kus inimene võib sündida, on deemoni tasand. See lugu räägib ühest sellisest deemonlikust vaimust nimega Mohini.

Rahvajuttude kohaselt oli Mohini oma eelmises elus inimene. Tema abikaasa jättis ta teise naise pärast maha ajal, mil ta oli rase. Ta suri sünnitusel ja oma surma hetkel needis ta kõiki mehi selle eest, mida pidi läbi elama. Kuna ta suri vihas, reinkarneerus ta deemoniks nimega Mohini.

Singalid usuvad, et me saame abi nii headelt kui halbadelt vaimudelt ülesannetes, mida me ise ei suuda täita. Vaimudega töö ei ole igaühe jaoks – kui midagi valesti läheb, võib see osutuda fataalseks. Sri Lankal on inimesi, kes oskavad vaimudega töötada. Me kutsume neid kapuwa või “weda mahaththaya”. See on nagu käsitöö, mis antakse edasi põlvest põlve.

Juhuslikult sain ma ühe sõbra kaudu tuttavaks aarete otsijate seltskonnaga. Nende peamine sissetulek oli antiikesemeid, mida nad kaevasid välja vanadest aarete matmiskohtadest. Aarete peitmise ajal tappis kuningas alati mõned inimesed, sest usutakse, et tapetud inimesed sünnivad halbade vaimudena ja valvavad aaret. Nii et aarde väljakaevamiseks on vaja inimest, kes oskab halbade vaimudega toime tulla. Selles kambas oli ka üks vanem mees, kes oli oma varastes 60ndates ja oskas halbade vaimudega töötada.

Aardeotsimine oli küll selle vanema mehe peamine sissetulek, ent seda tööd ei saa iga päev teha. Nii võetakse vahepeal ette töid, mis vajavad vaimude abi.

Kohtusin selle kambaga oma 20ndate alguses kui ma ei uskunud ei jumalatesse, vaimudesse ega deemonitesse, nii et ma ei kartnud. Kuid mul oli salajane soov näha selliseid inimesi vaimudega töötamas, sest tahtsin tõestada, et nad valetavad. Ja järk-järgult võtsid nad mind kaasa, erinevate tööde juurde appi.

Ükskord tuli meie jurde noormees. Tema tüdruksõber oli ta maha jätnud ja ta oli selle pärast väga kurb. Ta tuli meie juurde paluma abi, et tüdruk tagasi saada. Proovisime mõningaid lihtsaid asju, et tüdruk tagasi tuua, kuid miski ei toiminud. Nii et lõpuks pidime proovima midagi ohtlikku: tahtsime proovida tüdrukut Mohini” vaimu abil mõjutada.

Selleks pidime nädal aega laulma mantrasid – meie kutsume neid gathadeks. Iga päev pidime laulma kolm korda: päikesetõusul, keskpäeval ja päikeseloojangul. Laulda tuli, hoides jalgu voolavas vees. Iga seansi jaoks pidime seadma Mohinile valmis ohverduse, milles pidi olema seitset tüüpi vilju, seitset tüüpi maismaaloomade liha, seitset tüüpi veeloomade liha, roosivesi, beetlilehed, natuke alkoholi ja mõned muud joovastavad ained. Kõik need ohvriannid asetati kolmejalgse puust aluse peale, mis oli tehtud kolmest pulgast.

Pärast ohvrianni valmis seadmist Mohinile panime jalad voolavasse vette ja laulsime, et nöörijupp oleks kasutavad maagilistes toimingutes, ühe seansi jooksul 21 korda. Pärast laulmise lõpetamist viskasime ohvrianni voolavasse vette ja riputasime nööri puu otsa. Järgmise seansi ajaks valmistasime uued ohvriannid ja laulsime uuesti.

Kõike selle eesmärk oli siduda Mohini vaim nöörijupiga. Kui seitse päeva läheb mööda, peame tegema nii, et tüdruk astuks sellest nöörist üle. Kui ta seda teeb, saab Mohini vaim vta enda võimusesse ja saame anda Mohinile käsu tuua tüdruk kuhu iganes sovime.

Esimesel päeval hoiatas weda mahaththaya mind, et see, mida me kavatseme teha, on keeruline ülesanne ja mida iganes ma laulmise ajal ka ei näe, ei tohi ma hirmu tunda. Ükisikasjalikumalt ta ei seletanud ja mina ei pööranud tema sõnadele suurt tähelepanu.

Kolmandal päeval laulmise ajal nügis weda mahaththaya mind korraga küünarnukiga ja pööras aeglaselt oma pea puitaluse poole, kuhu olime asetanud ohvriannid. Sinnapoole vaadates nägin seal istumas kaunist naist, kes kandis valget riietust. Tema nägu oli kahvatu ja ilmetu. Kui ma olin teda näinud, tonksas weda mahaththaya mind uuesti, andes märku, et ma ei jõllitaks teda. Pärast laulmise lõppu ootasime – erinevalt eelmistest sessioonidest – mõnda aega enne, kui enda jalad veest välja võtsime. Kui ma siis uuesti puitaluse poole vaatasin, oli naine kadunud.

Olin tõeliselt ehmunud. Kui me olime ohvrianni voolavasse vette visanud ja tagasi koju naasime, ütles weda mahaththaya, et see naine oli Mohini vaim, kes oli tulnud sinna meie ohvriandi vastu võtma. Ta ütles ka, et ta võib ka edaspidi laulmise ajal tulla ja nii oligi – järgnevatel kordadel nägin ma sama naist iga kord puitaluse peal istumas.

Pärast viimast laulmist – seitsmendal päeval – võtsime nööri ja meelitasime tüdruku sellest nöörist üle astuma. Siis viisime nööri tagasi kohta, kus me laulsime, ja laulsime viimast korda, et anda Mohini vaimule käsk tüdruk poisi juurde tuua. Järgmisel päeval helistas tüdruk poisile ja ütles, et tahab temaga kohtuda. Meie töö oli edukas. Ja nähes Mohini vaimu oma silmaga, kuigi ma polnud oodanud midagi sellist, pani mind tõsiselt mõtlema, et vähemalt Mohini vaimu kohta räägitavates lugudes on oma tõde sees.