Orlenys López Pintado

Vaata kõiki lugusid Loe inglise keeles

Orlenys López Pintado

Kuuba

Hispaania keel

Minu nimi on Orlenys, ma olen pärit Kuubalt ja olen elanud Eestis umbes kaheksa aastat. Kuubal on palju erinevaid traditsioone, mille juured peituvad folklooris ja religioonides. Mõned neist puudutavad inimesi, keda nimetatakse palerodeks või santerodeks (neid nimetusi kasutatakse vaheldumisi). Need on inimesed, kellel on kontakt hingede ja surnutega.

Suur osa Kuuba ühiskonnast näeb palerosid kui midagi negatiivset, sest arvatakse, et nad võivad panna inimesele peale needuse ja see võib inimesele kahju teha. Kuubal on üsna tavaline näha tänavatel asju, mille kohta öeldakse, et neid ei tohiks puutuda, nagu näiteks nukud, puuviljad ja või peata loomalaibad. Arvatakse, et kui sa neid puudutad, kandub nende sees elav vaim sulle üle ja needused võivad sulle halba teha.

Kuigi rahvasuu ütleb, et sellised asjad on ohtlikud (ja ei ole tähtis, kas sa usud või mitte, me kõik austame seda uskumust), võivad need mõnikord olla ka head. Ühelt poolt võib tegu olla olla brujero ehk nõiaga, teiselt poolt curandero ehk ravitsejaga, kes võib sind aidata. Palerosid nähakse rohkem negatiivses valguses, sest nad on teinud tehingu surnutega. Tavaliselt on see tume hing, kes vastutasuks teatud hüvede eest, mida katlasse pannakse (näiteks loomaveri, munad, cascarilla jmt, sõltuvalt surnust) võib panna peale needuse.

Minu enda kogemus palerodega, õigemini brujerode või santerodega, oli pigem positiivne. Kui ma olin umbes 10-aastane, oli mul seedimisega väga halvasti. Praktiliselt ükski toit ei püsinud sees ja arstid ei teadnud, mida teha. Minu ema ei kuulu sellesse religiooni, ka mina ise ei usu sellesse. Kuid tundus, et meditsiin ei suuda aidata ja mõned arstid koguni arvasid, et ma teesklen. Niisiis olime olukorras, kus püüdsime leida alternatiivseid lahendusi ja ema ütles: “No aga miks mitte?”

Keegi soovitas talle seda nõida, señor brujerot, kellel olid kokkulepped hingede ja üleloomulike jõududega. Ma ei mäleta tema nägu, mäletan ainult, et ta oli vanem mees, umbes 50-60-aastane. Kuigi ta võis ka noorem olla, ma ei tea. Ta elas kusagil kaugel inimtühjas maapiirkonnas, me läksime sinna bussiga.Ta elas kusagil kaugel inimtühjas maapiirkonnas, me läksime sinna bussiga. Kui me kohale jõudsime, nägime keset lagedat välja guano-katusega (Kuuba palmi lehtedest tehtud katusega) puitmaja. Tundus, et see on vaene maja, rohkem kuuri moodi kui koha moodi, kus inimene võiks elada.

Maja ees oli pikk järjekord, seal ootas palju inimesi. Härra brujerol ei olnud kombeks eel-kokkuleppeid teha, ta võttis kliendid ette vastavalt sellele, kes esimesena jõudis. Seega, kui sa ei tahtnud seal tervet päeva veeta, pidid varakult kohale jõudma ja järjekorda võtma. Kui kätte jõusid sinu kord, said oma mure ära kurta. Niisiis, künka otsas asuva maja läheduses polnud ühtegi teist maja, ainult inimesed seisid maja juures, oodates, et señor brujero nad ära kuulaks.

Kõik, mida olin lapsena kuulnud sellistest inimestest, ei olnud kuigi positiivne, nii et enne sisenemist oli mul päris õudne. Kui me sisse astusime, oli ka esimene mulje hirmutav.

Majas ei olnud ühtegi akent ega polnud õieti ka põrandat. Maas oli vaid muld, nagu õues. Sees oli pime, ainus valgus tuli küünaldest, ent küünlavalgus oli sigarisuitsuga läbi põimunud. Majas oli ka iseäralik lõhn: segu sigarisuitsust, mingitest ürtidest ja vanast puidust. See ei olnud halb lõhn, aga see oli minu jaoks võõras. Selles pimedas majas tundus, nagu oleksid sa udu sees, nägid vaid vaevu selle inimese siluetti, kes sees istus.

Sisse astudes oli esimene mulje hirm. Ma olin ju ka alles laps. Señor brujero istus maas. Tema ümber olid mõned kaunistused – mingid taimed, ja vist mingid teod. Nurgas oli katel ja küünlad. See on see, mida ma mäletan. Mingeid kaunistuselemente oli veel, aga ma ei saanud nendest aru.

Señor hakkas mu emaga rääkima. Ta ei küsinudki, mis probleem mul on. Siis hakkas ta vaikselt rääkima iseendaga keeles, mis võis olla hispaania keel, kuid mul oli tunne nagu ta ei räägiks mitte sinuga, vaid millegi muuga. Nii et sa ei saa aru, mida ta räägib: isegi kui sa räägid hispaania keelt, ikkagi ei mõista sa, sest ta ei räägi sinuga; ta suhtleb millegi muuga, väljastpoolt. Ja see miski ütleb talle midagi. Mul oli tunne nagu oleks ta transis, suheldes millegagi, mis ütleb talle, mis on mulle parim.

Ja siis järsku pöördus señor mu ema poole ja ütles, mida ma pean tegema. Tema soovitus oli juua mingit ürditõmmist. Kuigi ma ei ikka veel mõistnud, mida ta rääkis, vähenes mu hirm. Ta küll ei teinudki minuga midagi, kuid see, kuidas ta rääkis, tekitas minus – ütleme nii, et rahutunde.

Lõpuks, kui me lahkusime, ütles ema: “No aga miks mitte?” ja me otsustasime proovida seda ravimtaimede tõmmist. Ma ei tea, kas see on omavahel seotud, kuid varsti pärast seda käiku leidis arst lõpuks mulle ka lahenduse. Nii et lõpuks aitasid mind tabletid – selgus, et eelnevad arstid ei olnud teinud õigeid uuringuid, mis oleks aidanud probleemist aru saada.

Nii et ega ma ei oska öelda, kas minu probleem leidis lahenduse tänu sellele, et me señor brujero juures käisime ja tänu sellele, et ta suhtles üleloomulikuga. Kuid kuigi lahendus tuli tavameditsiinist, tuli see tõepoolest üsna pea pärast seda, kui me tema juures käisime.