Lea Radsin & Kalev Raudsepp

Vaata kõiki lugusid Read in English

Lea Radsin & Kalev Raudsepp

Hargla, Eesti

Võru keel

Lea: Ma olen Lea ja ma elan siinsamas Tsirgumäe külas, mis on Hargla küla naaberküla, ja ma räägin teile mõne sõna suridest. Nemad olid rahvaravitsejad vanal ajal ja neid elas seal Koiva veerel kolm põlvkonda – ema, isa ja poeg. Minu isa jutustas mulle vanal ajal seda, et suri oli säärane inimene, kelle juures rahvas oli käinud abi otsimas: kui oli midagi kadunud või oli mingi loom või inimene haigeks jäänud. Nad olid tuntud inimesed, rahvas usaldas neid.

Mu isa kõneles, et kunagi oli juhtunud säärane asi, et ühel perenaisel oli kodus lehm haigeks jäänud. Aga kuidas sa toda ravid, kui ei mõista. Ja naine läks suri manu abi otsima, aga tavaliselt pidid inimesed ikka võtma ligi midagi, tänutäheks surile, oli säärane komme. Too perenaine pani korvi mune täis ja hakkas suri poole minema. Kui ta suri majale lähemale sai, siis mõtles ta: “Oi neid mune sai vist ikka natukene liiga palju võetud. Ma panen osa siia, poole tee peale, puhma alla maha.” Ta tõstiski korvist osa mune põõsa alla ja mõtles, et kui tagasi tuleb, võtab üles ja viib koju tagasi. Osa mune jäi korvi alles, nendega ta läks siis suri juurde.

Kui ta suri uksest sisse läks, vaatas suri naisterahvale peale ja ütles: “Aa, sa tulid lehma pärast!” Naine siis ruttu-ruttu kõneles suriga ära ja suri ütles: “Kui sa lähed koju, siis tol lehmal enam midagi häda ei olegi… vaata, kuidas too lehm toimetab, aga võib-olla ongi too asi lahendatud!” Ja siis öelnud suri tollele prouale niimoodi: “Kui sina nüüd lähed kodu, siis kae sinna puhma alla, kuhu sa oma kanamunad jätsid, võta nood ka ühes!”

Noh, naine oli tollega nõusse jäänud ja hakanud kodu poole minema. Kui ta jõudis sinna põõsa juurde, kuhu ta munad oli pannud, ja vaatas põõsa alla, ei olnudki seal kanamune. Seal oli hoopis niisama palju rästikuid nagu ta oli neid mune sinna pannud. Nii et vat selline oli lugu, et tegelikult suri nägi ära selle asja ja ütles täpselt õigesti, et võta see kaasa, mis sa sinna põõsa alla panid… Too perenaine mõtles, et kust ta teadis, et ma sinna kanamune panin, aga suri teadis. Aga kui see proua koju jõudis, oligi lehm ka terve, ei olnudki vaja lehma rohkem ravida.

Ja suridest kõneldi vanal ajal ikka selliseid jutte, et nad olid kuulsad ka kaugemal, palju kaugemal kui meie kodukant. Ükskord oli säärane lugu, et Koikküla juures, kus oli raudtejaam, tulid kaks prouat rongi pealt maha, aga nad ei mõistnud minna sinna suri juurde. Nad leidsid poe üles ja seal olid mehed ja ajasid omavahel juttu. Ja siis kaks prouat küsisid: “Kas te mõistate teed juhatada, kuskohas see suri elab?” Mehed siis vaatavad, et vene keeles kõnelevad, huvitav, kust nad siis nüüd tulnud on, et ei mõista meie kohalikku keelt. Ja siis naised ütlesid, et me oleme Moskvast tulnud ja meid juhatati, et minge sinna Eestimaale ja otsige üles too suri ja too saab aidata, saab ravida teie haigust… Mehed muidugi seletasid, kuskandis too suri elas, näitasid käega Koiva poole ja sealt oligi vaja minna nende suride poole.

Ja kui too noor suri – meie mõistes noor suri – 1956. aastal ära suri, siis rahvas kõneles, et enne surma oli tema juba õpetanud oma lähedasi: “Kui mina ära suren, siis pidage meeles, et matusetseremooniat ei tohi alustada enne, kui päev on looja läinud. Muidu te ei saa seda asja lõpetada.” Noh, sugulased mõtlesid, kui Anton ära sures, et no mis juttu vanamees ajas rumalast peast, too ei saa õige olla. Hakkasid ikka päeval juba toimetama, aga kui nad jõudsid kirstuga surnuaeda, siis oligi nii, et ei saa toimetada, nii palju rästikuid oli igal pool … Ja jäetigi asi pooleli ning mindigi uuesti pärast toda kui päev oli looja läinud. Siis ei olnud seal ühtegi rästikut ja kõik sai ilusti ära toimetada.

Kalev: Noh, eks neid oli omal ajal vast igas sellises suuremas piirkonnas. Kui mõelda, kui palju oli inimesi, keda kasvõi siin 20. sajandi alguses viidi linna arsti juurde …no imevähe, too pidi ikka kuradi hull haigus siis olema. Ikka kohapeal õiendati enamus asju ära.

Aga suride kohta oli veel üks selline huvitav moment ravimise kohta, et too ema oli väikese Kustaga niidu peal jalutanud ja seal oli mutihunnik. Ja Kusta küsis, et mis asjad need on. Nood on mutihunnikud, ütles ema, mutt, noh, maa sees. Ja kui sa tahad saada endale oskuse, siis vaata kui mutt ajab värskelt hunniku üles ja proovi, äkki saad muti kätte.

Oli Kusta seal siis natuke aega ja oligi mutt hakanud hunnikut ajama. Väikene Kusta oli susanud käe siis hunniku sisse ja saanudki muti pihku. “Ja mis nüüd edasi saab?”, küsis ta. “Nüüd pitsita mutti nii kaua kuni ära kooleb.” Alguses mutt siples, aga no ema ütles, et pitsita veel kõvemini, ja lõpuks oligi mutt hinge heitnud ja vagaseks jäänud. Kusta siis küsis: “Mis siis nüüd saab?” “Nüüd on niimoodi, et kui kellelgi on abi vaja, kui on mingi koht üles paistetanud, siis pane käsi peale ja see võtab paistetuse maha.”

Mul oma isa rääkis, kuidas ta käis suri juures, kui ta oli veel poisikeseohtu. Neil oli puskariajamise aparaadi toru, aga puskarit omal ajal ajada ei tohtinud, ja noid torusid hoiti kuskil võpsikus, jõe veeres, ärapeidetult. Ja kui hakati siis ajama – torusid netu! Ja siis vana – vana oli meil sihuke, et oli sängis suure osa ajast -, vana oli siis öelnud, et ega muud ei aita, kui et mine suri juurde, suri vast teab…

Mu meelest olid nad vist pudeli ikka ka ühes võtnud ja olid suri juurde läinud ja siis tolle pudeli andunud ja ära kõnelnud, et näed, selline see lugu on. Jah, muidugi pudeliga, suri oli siis veel võtnud punni pealt maha ja ära ka mekkinud, et jaa, too hää kraam küll. Ja siis oli natukene aega sirgeldanud – naelaga või millegagi, kraapinud seal midagi – ja oli siis öelnud: “Ei, toda ole keegi ära varastanud! Too lihtsalt lolli pärast on teise puhma ära käkitud, mine kae korralikult uuesti ja leiad selle ülesse.”

Ja nii oligi olnud, et oligi oma toru kätte saanud ja said kraami ka pärast ajada… Toda oli mulle oma papa kõnelnud, et kuidas tema poisikesena seal käis. Nende jaoks oli see ikka kaugele minek, sinna Koiva veerde on paarkümmend kilomeetrit.

Ma mäletan toda, et ikka kõneldigi vana suri kohta, et enne, kui ta üldse hakkaski mingisugust ravitsemise tseremooniat tegema, ta võttiski punnsuutäie viina ja siis hakkas pihta.