Lea Radsin & Kalev Raudsepp

Hargla, Eesti

Võru keel

Lea

Ma olen Lea, ma elan Tsirgumäe külas, Hargla küla naaberkülas, ja ma räägin suridest. Nemad olid rahvaravitsejad vanal ajal ja neid elas Koiva veerel kolm põlvkonda. Isa jutustas mulle, et suri oli säärane inimene, kelle juures rahvas oli käinud abi otsimas: kui oli midagi kadunud või oli loom või inimene haigeks jäänud. Nad olid tuntud inimesed.

Mu isa kõneles, et kunagi oli ühel perenaisel lehm haigeks jäänud. Aga kuidas sa toda ravid, kui ei mõista – ja naine läks suri manu abi otsima. Tavaliselt pidid inimesed ikka võtma ligi midagi, tänutäheks surile. Pani siis korvi mune täis ja hakkas suri poole minema. Suri majale lähemale jõudes, mõtles ta: “Neid mune sai vist natuke liiga palju võetud. Panen osa siia, poole tee peale, puhma alla maha.” Tõstiski korvist osa mune põõsa alla ja mõtles, et tagasiteel võtab üles ja viib koju. Osa mune jäi korvi alles, nendega läks ta siis suri juurde.

Kui naine suri uksest sisse astus, vaatas suri talle peale ja ütles: “Aa, sa tulid lehma pärast!” Naine siis ruttu kõneles suriga ära ja suri ütles: “Kui sa lähed koju, siis tol lehmal enam midagi häda ei olegi!” Ja siis öelnud suri prouale niimoodi: “Kui sa nüüd lähed kodu, siis kae sinna puhma alla, kuhu sa oma kanamunad jätsid. Võta nood ka ühes!”

Hakanud naine siis kodu poole minema ja jõudis sinna põõsa juurde, kuhu ta munad oli pannud. Seal aga ei olnudki kanamune, oli hoopis niisama palju rästikuid nagu ta oli mune sinna pannud. Suri nägi ära selle asja ja ütles täpselt õigesti, et võta see kaasa, mis sa põõsa alla panid! Ja kui proua koju jõudis, oligi lehm terve.

Surid olid vanal ajal kuulsad ka palju kaugemal kui meie kodukandis. Ükskord oli säärane lugu, et Koikküla raudteejaamas tulid kaks prouat rongi pealt maha, aga ei mõistnud minna suri juurde. Leidsid siis üles poe, kus mehed ajasid omavahel juttu, ja küsisid: “Kas te mõistate teed juhatada, kus see suri elab?” Mehed siis vaadanud, et vene keeles kõnelevad ja mõelnud, kust nad siis tulnud on. Ja naised siis rääkisid, et nad on Moskvast tulnud ja et neid juhatati: minge sinna Eestimaale ja otsige üles suri ja too saab aidata ravida teie haigust!

Kui aga Noor Suri, Anton, 1956. aastal ära suri, siis enne surma oli ta õpetanud oma lähedasi: “Pidage meeles, et matusetseremooniat ei tohi alustada enne, kui päev on looja läinud! Muidu te ei saa seda asja lõpetada!” Sugulased mõtlesid aga, et mis juttu vanamees ajas rumalast peast, et too ei saa õige olla. Hakkasid ikka päeval juba toimetama. Kui nad jõudsid aga kirstuga surnuaeda, siis ei saanudki toimetada, nii palju rästikuid oli igal pool! Jäetigi asi pooleli ning mindigi uuesti pärast toda kui päev oli looja läinud. Siis ei olnud seal ühtegi rästikut ja kõik sai ilusti ära toimetada.

Kalev

Eks neid ravitsejaid oli omal ajal vast igas suuremas piirkonnas. Kui mõelda, kui palju oli inimesi, keda kasvõi siin 20. sajandi alguses viidi linna arsti juurde …no too pidi ikka kuradi hull haigus siis olema! Ikka kohapeal õiendati enamus asju ära.

Aga üks selline huvitav moment oli suride ja ravimise kohta, et Vana Suri (Kusta) ema oli kord väikese Kustaga niidu peal jalutanud. Seal oli mutihunnik ja Kusta küsis, mis need on.

“Nood on mutihunnikud,” ütles ema. “Mutt, noh, maa sees. Ja kui sa tahad saada endale oskuse, siis vaata kui mutt ajab värskelt hunniku üles ja proovi, äkki saad muti kätte!”

Oli Kusta seal siis natuke aega seisnud ja oligi mutt hakanud hunnikut ajama. Väikene Kusta oli susanud käe hunniku sisse ja saanudki muti pihku. “Mis nüüd edasi saab?” küsis ta. “Nüüd pitsita mutti niikaua kuni ära kooleb.”

Alguses mutt siples, aga ema käskis kõvemini pitsitada. Lõpuks oligi mutt hinge heitnud ja vagaseks jäänud. Kusta siis küsis: “Mis siis nüüd saab?”

“Nüüd on niimoodi,” ütles ema, “Et kui kellelgi on abi vaja, kui on mingi koht üles paistetanud, pane käsi peale ja see võtab paistetuse maha.”

Aga mu oma isa rääkis seda, kuidas ta käis suri juures, kui ta oli veel poisikeseohtu. Neil oli puskariajamise aparaadi toru, aga puskarit omal ajal ajada ei tohtinud, ja noid torusid hoiti kuskil võpsikus, jõe veeres, ärapeidetult. Ja kui hakati siis ajama – torusid netu! Ja siis vana (vana oli meil sihuke, et oli sängis suure osa ajast), vana oli siis öelnud, et ega muu ei aita, kui et minna suri juurde, suri vast teab.

Mu meelest olid nad vist pudeli ikka ka ühes võtnud, olid suri juurde läinud, pudeli andnud ja ära kõnelnud, et näed, selline see lugu on. Jah, muidugi pudeliga, suri oli veel võtnud punni pealt maha ja ära ka mekkinud, et jaa, too hää kraam küll.

Siis oli ta natukene aega sirgeldanud – naelaga või millegagi, kraapinud seal midagi – ja öelnud: “Ei, toda pole keegi ära varastanud! Too on lihtsalt lolli pärast teise puhma ära peidetud, mine kae korralikult uuesti ja leiad selle üles!” Ja nii oligi olnud! Saidki oma torud kätte ja said pärast kraami ka ajada.

Toda oli mulle oma papa kõnelnud, et kuidas tema poisikesena seal käis. Nende jaoks oli see ikka kaugele minek, sinna Koiva veerde oli paarkümmend kilomeetrit.