Jason Cordova

Jason Cordova

Ameerika Ühendriigid

Inglise keel

Minu nimi on Jason Cordova, ma olen Denverist, Colorado osariigist. Minu isa oli John Cordova. Tema pere on pärit Colorado ja Uus-Mehhiko põhjaosa väikestest küladest, mis asuvad San Luisi orus. Sellel piirkonnal on rikas kultuur ja ajalugu, mis on seotud nii inimeste kui maaga. Seal on ka paju müstilist ajalugu.

San Luisi org on tohutu suur, umbes poole Eesti suurune. See on üks maailma kõrgeimaid mägiorge, umbes 7000 jalga (2100 m) merepinnast. Sellest piirkonnast käis üle mitmeid koloniseerimislaineTaliid, aga Mehhiko-Ameerika sõjas läksid Colorado, Uus-Mehhiko ja Nevada maa-alad 1849. a Guadalupe Hidalgo lepinguga USA kätte. Enne seda kuulus suur osa praegusest USA edelaosast Mehhikole ja seda nimetati Uus-Mehhikoks, veelgi varem oli see aga Uus-Hispaania.

Minu vanavanaema Margarita Sena sündis San Luisi orus, külas nimega Capulin. Ta oli väga lahke inimene, minu jaoks oli ta tõeline arhetüüpne vanaema: tark ja armastav. Ta oli väga isikupärane, samas kandis ta endas ka San Luisi oru põlisrahvaste traditsioone.

Üheks piirkondlikuks traditsiooniks on curanderismo. See on tervendamispraktika, mis ühendab Vana Maailma (Hispaania) ravivõtteid ning põlisrahvaste tavasid.

Enamike perede matriarhidel on olemas baasteadmised pere ravimiseks, keerukamate haiguste korral kutsutakse aga asju lahendama spetsialist. Nii on kogukonnas alati olemas luude paikapanija, kuid ka keegi, kes aitab needust maha võtta. Teinekord võib aga vaja minna kedagi, kes oskab needust peale panna. Selle tarbeks on brujeria – nõidus. Nõiad (hispaania keeles brujo või bruja) kasutavad enda teadmisi selleks, et võtta inimeselt vaba tahe, nii et see ei ole just heatahtlik lähenemine.

Seepärast õpetas vanaema Sena mulle, kuidas end brujo’de eest kaitsta. Ta rääkis, et äralõigatud juuste ja küüntega tuleb olla ettevaatlik, sest kui nõiad saavad kätte tükikese sinust, saavad nad sulle kurja teha.

Minu peres oli loomulik, et vaimud ja teised olendid on tavapärane osa elust. Vanaema rääkis, et kui ta oli 6-aastane, umbes 1900. aastal, tuli nende juurde paanikas naaber, kes ütles, et nägi inimsuurust rohutirtsu. Umbes 6 jalga (1,83 m) pikka ritsikat, kes kõndis nagu inimene. Minu vana-vana-vanaisa Bernardino Valdez võttis relva ja läks koos minu vanaema venna Juanitoga ja naabrimehega ritsikmeest otsima.

Mu vanaema ei mäletanud, kuidas see lugu lõppes, kuid mulle tundub huvitav, et sellest räägiti kui millestki täiesti loomulikust. Ja ilmselgelt võttis mu vana-vana-vanaisa naabrimeest tõsiselt ja oli valmis teda aitama.Mu vanaema ei mäletanud, kuidas see lugu lõppes, kuid mulle tundub huvitav, et sellest räägiti kui millestki täiesti loomulikust. Ja ilmselgelt võttis mu vana-vana-vanaisa naabrimeest tõsiselt ja oli valmis teda aitama.

Mu vanaema ei mäletanud, kuidas see lugu lõppes, kuid mulle tundub huvitav, et sellest räägiti kui millestki täiesti loomulikust. Ja ilmselgelt võttis mu vana-vana-vanaisa naabrimeest tõsiselt ja oli valmis teda aitama.

Mis olend see oli, ma ei tea. Võib oletada, et seda peeti kujumuutjaks või kellekski, kes muutus brujeria abil rohutirtsu-taoliseks olendiks. Samas räägivad Hopi pärimuslood näiteks sipelgainimestest, kes on tavaliselt heatahtlikud. Nii et ma ei tea, kes või mis see oli, kuid see lugu on osa meie pere pärimusest.

Kui olin umbes 13-aastane, rääkis vanaema mulle, et mõnikord tulid inimesed temaga pärast surma hüvasti jätma. Ta rääkis, et kõik tema sugulased tulid ühel või teisel moel tagasi, eriti hirmutav oli tema jaoks aga see, kuidas tuli tagasi tema vend Juanito. Tegime tookord kokkuleppe, et kumb meist esimesena ka ei sureks, tuleb ta pärast surma hüvasti jätma viisil, mis teist ei hirmutaks.

Mu vanaema suri 1996. aastal. Mäletan, et hommikul ärgates teadsin seda. Lihtsalt – tundsin seda. Isa tuli mu tuppa ja ütles: “Vanaema suri ära” ja ma vastasin: “Jah, ma tean.”

Vanaema oli väga pühendunud katoliiklane ja järgmiste nädalate jooksul korraldasime kõiki neid erinevaid tseremooniaid ning austusavaldusi, mida on kombeks teha.

Ööl pärast roosipärja palve lugemist tulime koju – mina, ema, isa ja õde. Parkisime auto maja kõrvale. Ma läksin esimesena välja, ust avama. Uksest sisse astudes kuulsin, et kõik majas olevad mängutoosid mängivad! Nad ei mänginud kaua, kuid piisavalt kaua selleks, et ka teised said majja sisse tulla ja seda kuulda. Ja siis jäid mängutoosid vait.

Ilmselgelt on mängutoosid sellised asjad, mida peab mängimiseks üles keerama.

See oli hetk, kus tõdesime terve perena, et see oli vanaema, kes tuli tagasi hüvasti jätma. Ta tuli viisil, mis kedagi ei hirmutanud, ta pidas kinni meie kokkuleppest.

Mu vanaema on mulle siiani väga oluline ja ma lähtun enda elus tema juhatusest.