Jason Cordova

Jason Cordova

Ameerika Ühendriigid

Inglise keel

Minu nimi on Jason Cordova. Ma olen Denverist, Colorado osariigist. Minu isa oli John Cordova. Tema pere on pärit Coloradost ja Uus-Mehhiko põhjaosast. Täpsemalt mitmetest väikestest küladest San Luisi orus. See piirkond on väga mitmekesine, rikkaliku kultuuri ja ajalooga, mis on seotud nii inimeste kui ka maaga. Seal on ka paju müstilist ajalugu.

San Luisi org ise on tohutu suur, umbes poole Eesti suurune. See on üks maailma kõrgeimaid mägiorge, umbes 7000 jalga (2100 m) merepinnast. Sellest piirkonnast käis üle mitmeid koloniseerimislaineid enne kui see läks pärast Mehhiko-Ameerika sõda Ameerika Ühendriikide kätte. 1849. aastal aastal sõlmitud Guadalupe Hidalgo lepinguga loovutati Colorado, Uus-Mehhiko ja Nevada maa-alad USA-le. Enne seda kuulus suur osa praegusest USA edelaosast Mehhikole ja seda nimetati Uus-Mehhikoks, veelgi varem oli see aga Uus-Hispaania.

Minu vanavanaema Margarita Sena sündis San Luisi orus, külas nimega Capulin. Ta oli väga lahke inimene. Minu jaoks oli ta tõeline vanaema arhetüüp: tark ja armastav. Tal oli oma tugev isikupära, samas kandis ta omal individuaalsel moel endas ka San Luisi oru põlisrahvaste traditsioone.

Minu peres oli loomulik, et vaimud on tavapärane osa elust. Lisaks vaimudele oli ka teisi kontseptsioone: näiteks curanderismo. See on traditsiooniline tervendamispraktika, mis ühendab vana maailma (Hispaania) tervendamise elemente ning põlisrahvaste tavasid, nagu näiteks ravimtaimede kogumine.

Enamike perede matriarhidel on baasteadmised sellest, kuidas peret ravida, keerukamate haiguste korral kutsutakse aga spetsialist asju lahendama. Seega on kogukonnas alati olemas luude paikapanija, aga ka keegi, kes aitab needust maha võtta. Teisalt võib aga vaja minna kedagi, kes teab, kuidas needusi peale panna – selle tarbeks on brujeria.

Brujo või bruja vastab umbkaudselt nõiale – keegi, kes kasutab enda teadmisi taimedest, et võtta inimeselt ära vaba tahe. See ei ole just heatahtlik lähenemine ja nii õpetas mu vanaema Sena mulle, kuidas end brujo’de eest kaitsta. Ta rääkis, et tuleb olla ettevaatlik äralõigatud juuste ja küüntega, sest kui nõiad saavad kätte tükikese sinust, on neil võimalik sulle halba teha. Seega peab jälgima, kuhu sa oma DNA-d jätad.

Vanaema rääkis mulle sageli oma lapsepõlvest San Luisi orus, Capulini külas. Ta jutustas, et umbes 1900. aastal, kui ta oli 6-aastane, tuli nende juurde koju naaber. Naaber oli väga hirmul ja ütles, et nägi inimsuurust rohutirtsu. Umbes 6 jalga (180 cm) pikka ritsikat, kes kõndis nagu inimene. Minu vana-vana-vanaisa Bernardino Valdez võttis oma relva ja läks koos minu vanaema venna Juanitoga ja naabrimehega ritsikmeest otsima. Mu vanaema ei mäletanud, kuidas see lugu lõppes, kuid mulle tundub huvitav, et sellest räägiti kui millestki täiesti loomulikust. Ja ilmselgelt võttis mu vana-vana-vanaisa seda meest tõsiselt ja oli valmis teda aitama.

Mis olend see oli, ma ei tea. Võib oletada erinevaid asju, kuid lähtudes sellest, mida teame kultuurist ja kohast, võib arvata, et seda olendit peeti kujumuutjaks või kellekski, kes praktiseeris brujeriat ja muutus nõiduse väel rohutirtsu-taoliseks olendiks. Samas võis see olla ka mingi hoopis teine olend, sest Hopi pärimuslood räägivad näiteks sipelgainimestest – ja nemad on tavaliselt heatahtlikud. Nii et ma ei tea, kes või mis see oli, kuid see lugu on osa meie pere pärimusest.

Teine lugu, mida ta mulle rääkis, oli see, kuidas inimesed tulid temaga pärast surma hüvasti jätma. Vanaema rääkis, et kõik tema sugulased tulid tagasi ühel või teisel moel, eriti raske oli tema jaoks aga see, kui tema juurde tuli tema vend Juanito, sest see, kuidas ta tuli, oli väga hirmutav.

Ma mäletan, kuidas me sellest rääkisime – ma olin siis noor, umbes 13-aastane. Me tegime tookord kokkuleppe, et kumb meist esimesena ka ei sureks, tuleb ta pärast surma hüvasti jätma viisil, mis teist ei hirmutaks.

Mu vanaema 1996. aastal. Mäletan, et ärkasin sel hommikul ja teadsin seda. Lihtsalt – tundsin seda. Isa tuli mu tuppa ja ütles: “Vanaema suri ära” ja ma ütlesin: “Jah, ma tean.” See oli üks meeldejääv päev. Me leinasime, nagu traditsiooniliselt leinatakse, ja järgmiste nädalate jooksul korraldasime kõiki neid erinevaid tseremooniaid ning austusavaldusi. Vanaema oli väga pühendunud katoliiklane.

Ööl pärast roosipärja palve lugemist tulime koju – mina, ema, isa ja õde. Parkisime auto maja kõrvale ja aa läksin esimesena välja, ust avama. Kui ma uksest sisse läksin, kuulsin, et kõik majas olevad mängutoosid mängisid. Nad ei mänginud kaua, kuid nad mängisid piisavalt kaua, et ka teised said majja sisse ja kuulsid seda. Ja siis jäid mängutoosid vait.

Ilmselgelt on mängutoosid sellised asjad, mida peab mängimiseks üles keerama. See oli hetk, kus tõdesime terve perena, et see oli vanaema, kes tuli tagasi hüvasti jätma. Ta tuli viisil, mis kedagi ei hirmutanud – ta pidas kinni meie kokkuleppest.

Mu vanaema on mulle siiani väga oluline ja pakub mulle paljuski juhatust.