Ivy Britzny Osae
Ivy Britzny Osae
Ghana
Akuapem twi keel
Minu nimi on Abena Ahwerenmea. Abena tähendab teisipäeval sündinud tüdrukut, Ahwerenmea nimi on pandud isa onu järgi. Passis on mu nimi aga Ivy. Olen pärit Ghana idaosast, linnast nimega Ahwerase, mis teeb minust akuapemi.
Kui olin alles laps, kolis mu pere Ghanast Nigeeriasse, mõne aasta pärast aga tagasi Ghanasse. Pärast seda elasin mõnda aega vanaema Afua juures, sest nii sain minna naaberlinnas asuvasse kooli, mida peeti väga heaks. Olin siis umbes 7-aastane.
Kogu majapidamist juhtis vanaema, ta oli perekonnapea. Vanaema juures elas alati palju lapselapsi ja lähisugulaste lapsi, sest vanaema kodus oli range distsipliin ning sugulased tõid vahel tema juurde oma lapsi mõneks ajaks elama, et ta neid sotsiaalselt ja moraalselt kujundaks.
Vanaema majapidamine koosnes kahest majast: ühes oli kaks magamistuba ja elutuba, teises kolm magamistuba ja elutuba. Seal oli ka eraldi köök, sahver, loomaaedikud ja varjualune küttepuude jaoks. Aias kasvasid lisaks lilledele ka apelsinid, guajaav, avokaado, graviola, kaneelannoona, mango. Aia ümber kasvasid kirsipuud, moodustades omamoodi heki.
Selles külas oli väga soe kogukond. Inimesed tundsid üksteist ja kui keegi majast mööda läks, tervitasime teineteist meie enda pandud hüüdnimedega. See oli subtroopiline, lopsaka loodusega piirkond ja maja ümber oli alati erinevaid loodushelisid: linnud, konnad, ritsikad. Eesti meenutab mulle paljuski mu kodu.
Selles piirkonnas oli ka üks sipelgaliik. Ma ei tea selle ingliskeelset nime, twi keeles on see ɔhaɛhe. Need sipelgad elavad metsas, surnud puude tüvedes ja metsaradade läheduses ning neil on väga omapärane lõhn. Kodus tunned sa seda lõhna harva.
Ükskord valmistasime õues tuleaseme peal toitu. Ootamatult hüüdis vanaema mu nõole: „Too ruttu köögist joogiveepotist vett ja vii see sissepääsu juurde!“ Imestasin, sest harva olin vanaema kuulnud niivõrd tungivalt midagi ütlemas. Siis aga ütles vanaema, et kui sa tunned maja lähedal ɔhaɛhe sipelgate lõhna, tähendab see, et kodust on mööda minemas lahkunud esivanemad.
Hiljem sain teada, et vahel pannakse maja sissepääsu juurde ka toitu, kuid enamasti siiski vett, sest vesi on alati käepärast.
Vanaema selgitas, et surnute maa teekond on pikk ja kui lahkunud pereliikmed väsivad enda teel, tulevad nad koju toidu või vee järele, et seejärel oma teekonda jätkata.
Mõne aasta pärast kolis mu pere pealinna ja ma mõtlen vahel, kas see tava on veel alles – nüüd, kus vanaema on juba lahkunud. Kuid iga kord, kui tunnen ɔhaɛhe sipelgate lõhna, tean, et pean viima esivanematele midagi, mis annab neile jõudu.