Ivy Britzny Osae

Vaata kõiki lugusid Read in English

Ivy Britzny Osae

Ghana

Akuapem twi keel

Minu nimi on Abena Ahwerenmea. Abena tähendab teisipäeval sündinud tüdrukut, Ahwerenmea nimi on pandud mu isa onu järgi. Passis on mu nimi aga Ivy. Olen pärit Ghana idaosast, linnast nimega Ahwerase, mis teeb minust Akuapemi. Olen Eestis elanud viimased kaks ja pool aastat. Tulin siia üliõpilasena, pärast kooli leidsin töö ja kolisin hiljuti Tartust Tallinnasse.

Kui olin alles laps, kolis mu pere Ghanast Nigeeriasse ja mõne aasta pärast tagasi Ghanasse. Pärast tagasitulekut läksin ma vanaema juurde elama, sest see andis mulle võimaluse minna naaberlinnas asvuasse kooli, mida peeti väga heaks. Koolis käisin koos nõbudega, sest nad elasid tol ajal samuti mu vanaemaga.

Minu vanaema oli majapidamise pea. Tal oli range distsipliin ja vahel tõid sugulased tema juurde oma lapsi ajutiselt elama, et ta neid sotsiaalselt ja moraalselt kujundaks.

Majapidamine oli üsna suur ja see koosnes kahest majast. Ühes oli kaks magamistuba ja elutuba, teises kolm magamistuba ja elutuba. Vanaema kodus oli alati palju pereliikmeid elamas: lapselapsed ja lähisugulaste lapsed – mõned alaliselt, teised ajutiselt, näiteks pühade ajaks. Lisaks oli seal ka köök ja sahver, loomade aedikud ja varjualune küttepuude jaoks.

Aias oli palju taimi ja viljapuid: seal kasvasid apelsin, mandariin, guajaav, avokaado, graviola, kaneelannoona, mango. Aias olid ka lillepeenrad ja aia ümber kasvasid kirsipuud, moodustades omamoodi heki.

Vanaema külas oli ka väga soe kogukond. Inimesed tundsid üksteist ja kui keegi läks majast mööda, tervitasime üksteist meie enda spetsiaalsete hüüdnimega.

Maja ümber oli alati erinevaid helisid, olenevalt päevast või aastaajast – linnud, konnad, ritsikad. Vahel võis näha ka erinevaid loomi ja me teadsime alati, millised olid koduloomad ja millised mitte. Eesti meenutab mulle paljuski mu kodu.

Meil oli seal ka üks sipelgaliik, ma ei mäleta selle ingliskeelset nime, ainult twi-keelset nime: ɔhaɛhe. See liik elab metsas, kas surnud puutüvedes või metsaradade läheduses. Nendel sipelgatel on väga omapärane lõhn, eriti kui neile peale astuda. Kodus tunned sa seda lõhna harva.

Ühel päeval valmistasime me õues toitu – me tegime sageli ettevalmistusi köögi ees, hoovis. Ootamatult hüüdis mu vanaema, et üks mu nõbudest tooks kähku vett köögis seisvast joogiveepotist. Ma imestasin, mis toimub, sest see oli päris harv juhus, et vanaema midagi nii tungivalt teha käskis. Ta ütles nõbule, et nõbu viiks vee maja sissepääsu juurde, sest tema esivanemad olid mööda minemas ja vajasid vett oma teekonna jaoks.

Hiljem kogesin seda veelgi.Vahel pandi maja sissepääsu juurde ka toitu. Vanaema selgitas, et surnute maa teekond on pikk ja alati kui me tunneme just nende konkreetsete sipelgate lõhna, tähendab see, et lahkunud pereliikmed on koju tulnud, et saada toitu või vett, et nad saaksid jätkata oma teekonda.

Mõne aasta pärast kolis mu pere pealinna ja ma mõtlen vahel, kas see tava on veel alles – nüüd, kus vanaema on juba lahkunud. Vähemalt tean ma aga, et iga kord, kui tunnen nende konkreetsete sipelgate lõhna, tähendab see, et pean oma esivanematele tooma midagi, mis annab neile jõudu.