Farida Lazartšuk

Vaata kõiki lugusid Read in English

Farida Lazartšuk

Eesti

Roma keel

Lapsena elasin isa ja emaga väikeses ühetoalises korteris, aga natuke maad linnast väljas oli vanaema maja. Vahel me jäime sinna ööseks ja vanaema rääkis mulle igasuguseid lugusid. Mäletan, et vanaema võttis mind sülle. Ta oli hästi turvaline ja natuke suitsulõhnaline. Ta ütles mulle: „Nüüd ma kutsun hiirekese, kes tuleb ja toob sulle une!“ ja hakkas rääkima.

See vanaema lugu on vana roma lugu sellest, miks ei tohi kanda surnud inimese riideid. Romad räägivad, et see on tõestisündinud lugu, kas see nii on või ei ole, mina seda ei tea.

Elas kord noor neiu koos oma emaga. Ema oli väga raskelt haige ja kui ta hakkas surema, kutsus ta tütre enda juurde ja ütles: “Kui ma suren, ära kanna minu riideid, minu ehteid ega minu kingi!” Ja palus, et tüdruk vannuks, et ei kanna kunagi ema riideid. Tüdruk siis vandus.

Suri siis ema ära, läks mööda pool aastat, ja tütrele tuli külla tema sõbranna. Sõbranna kutsus neiu ballile – see lugu juhtus vanasti, siis kui olid veel ballid.

Elas kord noor neiu koos oma emaga. Ema oli väga raskelt haige. Kui ta hakkas surema, kutsus ta tütre enda juurde ja ütles: “Kui ma suren, ära kanna mu riideid, mu ehteid ega mu kingi!” Ja palus, et tüdruk vannuks, et ta ei tee seda ja tüdruk vandus.
Suri siis ema ära. Läks pool aastat mööda ja tütrele tuli külla sõbranna, kes kutsus neiu ballile (see lugu juhtus vanal ajal, kui olid veel ballid).

Tüdruk ütles, et tal ei ole midagi selga panna. “Aga sul on ju ema riided, ilusad riided! Võta oma ema kleit!” ütles sõbranna. Tüdruk mõtles natuke ja siis rumalusest läkski, võttis ema kleidi ja läks sõbrannaga ballile.

Ball oli väga tore! Ent samal ööl tuli tüdruku juurde unes ema ja ütles: “Sa ju vandusid, et sa ei kanna minu riideid, ma ei lubanud sul seda teha!” Tüdruk ehmus väga ära. Ta ei saanud terve öö pärast seda enam magada ja lubas endale, et enam ta nii ei tee.

Mõne aja pärast tuli aga jälle sõbranna ja kutsus teda ballile. Kui tüdruk ütles, et tal ei ole midagi jalga panna, soovitas sõbranna, et tüdruk võtaks ema kingad. Tüdruk võttiski ema kleidi ja kingad ja läks jälle ballile. Samal ööl tuli unes jälle ema, kes oli väga vihane tüdruku peale, et ta oma lubaduse murdis.

Ka kolmandat korda ei suutnud tüdruk ahvatlusele vastu panna, võttis ema ehted ja läks ballile. Seekord oli aga ema unenäos nii raevunud sellest, et tüdruk oma lubaduse uuesti murdnud oli, et kägistas tüdruku ära. Kui sõbranna neljandat korda tuli, oli tüdruk juba surnud.

Selline oli mu lapsepõlve lemmiklugu. Romad ütlevadki, et surnud inimeste riideid ei kanta. Kui inimene sureb ära, siis tema riided põletatakse ära, sest arvatakse, et kõik riided lähevad temaga kaasa kusagile vaimumaailma.

Surmaga on üldse seotud palju kombeid. Matused on oluline sündmus. Kui keegi suri ära, said samal päeval terve Eesti romad sellest teada, pandi kohe hobune käima ja mindi pere juurde, et toetada inimest. Ühe minu sugulasega oligi selline lugu, et ta armastas väga külalisi, aga kuna ta elas üsna kaugel, et tulnud keegi väga talle külla. Ja siis ta ütles oma naisele ja tütardele, et nad annaksid teada, et ta suri ära. Tütred tegidki nii: rääkisid, et isa suri ära.

Nagu kombeks on, tulid kõik Eesti romad külla, musta riietatud. Lauad olid kõik juba ilusti kaetud…. ja siis tuli mu sugulane nurga tagant välja! Külalised ehmusid väga ära, sest inimesed ju kardavad surnuid! Eks siis tütred naeratasid ja ütlesid ruttu, et ta on elus, et nad tegid ainult nalja, et inimesed infarkti ei saaks.