Farida Lazartšuk

Eesti, Paide

Roma keel

Lapsena elasin vanematega väikeses ühetoalises korteris. Pisut linnast väljas oli aga vanaema maja, kus mulle väga meeldis käia. Vahel jäime sinna ööseks ja siis rääkis vanaema mulle lugusid. Mäletan, et vanaema võttis mind sülle. Ta oli hästi turvaline ja veidi suitsulõhnaline. Ta ütles: „Nüüd ma kutsun hiirekese, kes tuleb ja toob sulle une!“ ja hakkas siis rääkima.

See on vana roma lugu sellest, miks ei tohi kanda surnud inimeste riideid. Romad räägivad, et see on tõestisündinud lugu. On see nii või ei ole, mina seda ei tea.

Elas kord noor neiu koos oma emaga. Ema oli väga raskelt haige. Surema hakates kutsus ta tütre enda juurde ja ütles: “Kui ma suren, ära kanna mu riideid, mu ehteid ega mu kingi! Vannu, et sa seda ei tee!” Tüdruk vandus ja varsti pärast seda ema surigi.

Läks mööda pool aastat ja tütrele tuli külla sõbranna. Ta kutsus tütre ballile – see lugu juhtus vanasti, siis kui olid veel ballid –, kuid tütar ütles, et tal ei ole midagi selga panna. “Sul on ju ema riided, ilusad riided! Võta ema kleit!” ütles sõbranna. Tüdruk mõtles pisut, võttiski rumalusest ema kleidi ja läks sõbrannaga ballile. Ball oli väga tore!

Samal ööl unes tuli aga tüdruku juurde ema ja ütles: “Sa ju vandusid, et sa ei kanna mu riideid, ma ei lubanud sul seda teha!” Tütar ei saanud ehmatusest terve öö magada ja lubas endale, et enam ta nii ei tee.

Mõne aja pärast tuli aga jälle sõbranna ja kutsus tütre uuesti ballile. Kui tütar ütles, et tal ei ole midagi jalga panna, soovitas sõbranna, et tüdruk võtaks ema kingad. Tüdruk võttiski ema kingad ja läks ballile. Ka sel ööl tuli neiu juurde unes ema. Ta oli juba väga vihane.

Ei suutnud tüdruk kolmandalgi korral ahvatlusele vastu panna ja läks ballile, kandes ema ehteid. Seekord oli ema aga nii raevunud sellest, et tüdruk lubaduse taas murdnud oli, et tuli unenäos ja kägistas tüdruku ära. Kui sõbranna uuesti tuli, oli tüdruk juba surnud.

Selline oli mu lapsepõlve lemmiklugu.

Romad tõepoolest ei kanna surnute riideid. Riided põletatakse, sest arvatakse, et need lähevad surnuga kaasa vaimumaailma.

Surmaga on seotud palju teisigi kombeid. Kui keegi ära suri, said kõik Eesti romad sellest samal päeval teada. Kohe pandi hobune käima ja mindi pere juurde, et olla toeks.

Ühe minu sugulasega oli selline lugu, et ta armastas väga külalisi, aga ta elas nii kaugel, et peaaegu keegi ei tulnud kunagi talle külla. Nii ta siis õpetas naisele ja tütardele, et nad ütleksid, et ta on surnud. Tütred rääkisidki, et isa suri ära.

Matused on romade jaoks tähtis sündmus ja nagu kombeks, tulid nende juurde kõik Eesti romad. Lauad olid juba ilusti kaetud…. ja siis tuli mu sugulane nurga tagant välja! Külalised ehmusid väga ära, sest inimesed ju kardavad surnuid! Eks siis tütred naeratasid ja ütlesid ruttu, et isa on elus. Et nad tegid ainult nalja. Et inimesed infarkti ei saaks.